|
Robert Haig Coxon sündis Montrealis, Kanadas ja õppis
heliloojaks McGilli Ülikoolis. Kõrgelt hinnatud
mitmekülgse klahvpillimängijana kasutab Robert
meditatsioonimuusika loomiseks laiapõhjalisi
isiklikke, vaimseid ja muusikalisi kogemusi.
Ta alustas kahel käel klaverimänguga 1,5 aastaselt, kuid
tõsiselt alustas klaveritundidega üheksa aasta
vanuselt vanaema antud klaveril. Ta ei rahuldunud
teistepoolt kirjutatud lugude mängimisega, vaid
hakkas 11 aasta vanusena looma enda lugusid. Samal
ajal kui teised 17 aastaselt tegelesid õues
spordiga, mängis Robert professionaalina baarides ja
salongides. Kuivõrd tal jäi muusikaga tegelemisest
aega üle, sai temast veel ka kunstnik. Ta tegeles
maalimise ja professionaalse graafilise kunstiga.
McGilli juures õppis Robert veel ka trombooni- ja
orelimängu saades niimoodi meisterlikuks pop ja jazz
muusikuks.
Tema muusika viis teda ka haridusvaldkonda, kus ta õpetas
mitmete aastate vältel noorte ansambleid enne kui
suutis teha algust oma professionaalse karjääriga.
Sarnaselt teistele artistidele, kes on suutnud läbi
lüüa, alustas ka Robert väga erinevate muusikaalaste
kogemuste ja töödega. Ta oli kümneliikmelise
diskoansambli juht, ühines hästi tuntud kanada
popgrupiga The Bells
(selle ansambli nimel on mitmeid kuldplaate), ja
kirjutas filmimuusikat. Seejärel tekkis tal tõsisem
huvi täiustada oma klassikalise muusika alaseid
teadmisi. Ta võttis eratunde rahvusvaheliselt tuntud
klassikalise muusika esitaja Rose Goldblatt’i
juures.
Milline oli Roberti esimene salvestis? Selleks oli
koostöös Celine Dion'i agendiga valminud plaat
nimega „Ballad of America”.
Ta lõpetas kommertsesinemised, selleks, et
keskenduda oma 1986 aastal valminud teose
Cristal Silence
loomisele,
millest sai Kanadas väga menukas heliteos. Ajakirja
Guide Resources
poolt koostatud new age
muusika edetabelis saavutas tema järgmine album,
Cristal Silence II,
esikoha. Ka tema esimene elav ettekanne
ülekanadalises CBC raadiojaamas võeti väga hästi
vastu. Tolle aja kõige prominentsem kriitik sõnas,
et Robert Haig Coxonil ei ole põhjust Vangelist
kadestada. Sarnased arvustused said vägagi
tüüpilisteks.
Teda on esitatud kolmel korral prestiižikale
„Felixi” auhinnale (Grammy auhinna prantsuse
analoog) ja aegamisi on temast saanud Kanada kõige
paremini müüv new age
helilooja. Oma ilmselt senini tuntuima albumi
Silent Path andis ta välja 1995 aastal
ning sellest sai peaaegu koheselt Kanadas ja
Prantsusmaal number üks. (Lõpuks saavutas see plaat
esikoha ka USA new age
edetabelites.)
Roberti töö kõige salajasem pool ... see pool,
millest ei ole enamus kuulnud käesoleva biograafia
kirjapanekuni, on tema huvi muusikat teaduslikult
testida ... leida, kus on need mõõtmete-vahelised
osad, mis inimesi puudutavad ja ravivad, nagu ta
paljude aastate vältel on näinud oma muusikat
tegevat. Ta kaob regulaarselt silmapiirilt, et
uurida helisid teaduslikult.
Lee Carroll’i ja Jan Tober’iga reisib ta alates 1998
aastast, ja temast on saanud Krayoni muusikaline
identiteet. Tema esinemised tekitavad kõikjal
Krayoni seminaridel pealtvaatajates vaimustust, seda
nii Ameerikas, Kanadas, Pantsusmaal, Belgias,
Mehhikos, Šveitsis, Austrias, Jaapanis, Argentiinas,
Brasiilias, Tšiilis, Saksamaal, Venemaal ja
Iisrealis.
|